surramurra võngete heegeldus

pöörab päeva öö sees ringi
alustab tagurpidi kulgu
kes kannab värvilisi kingi
hoiab sile oma kulmu

laiahaardeline piiri hägustus
lainetusest annab aimu
isedus siis ää´kustub
laine kirkab vaimu

aja abil pimedaks tiksutame
päeva, algusesse tagasi
kus templis rohelist vitsutame
näevad, valguses ma magasin

läbi saabuva öö teeraja viidaks
seitsme põlve ristil näitab suunda
lase lahti et sind ära viidaks
on udus seda näha, on udus seda kuulda

näiliselt vastuvõtu komitee tere
seestpoolt tulev peegeldus
mida peidab sinu kere
on üks suur teadlikult teadmatu unviersaalne  kosmiliste surramurra võngete heegeldus

seimshitttifferenttaim itsa neverendingstori

Hoiame kõrgel tagurpidi pööratud lipud
ja teravaks viilime nüridad tipud
Rihime paika alguse uuele rajale
tunneme kaasa, kes jalgu jäänud ajale

Lainevahus ahelais kokku lööme käsi
ME EI TAGANE, ME EI ALLU, ME EI VÄSI
Rikastame vee värske hapnikuga
ujumiseks eelmistelt me ei küsi luba

Andeks ju ei saa lahkunutelt paluda
möödund ikkaldust läbi jutu taluda
Seljad sirgelt uuele vastu astume
ühele põlvele puhates laskume

Uuedki lipud varda saab aetud
uuesti metsad maha saab saetud
Uued ideed vanaks kord saavad
vanad siis armid ja uued on haavad

Ravib neid haavu tuleviku lainetes
kaheldes tänaste hingede mainetes
Korduvalt aland ja lõpend see lugu
mida räägib igavesti inimesesugu.